Tervisekassa pidu: kas saabki jääda saladuseks?
Kui küsid, aga vastust ei tule.
Viimaste kuude jooksul on palju räägitud sellest, et Eesti tervishoiusüsteem on raskustes. Tervisekassa eelmise aasta puudujääk oli üle 200 miljoni euro. Järjekorrad on pikad, arstid üle koormatud, inimestel ei jätku raha hambaraviks ega psühholoogiliseks abiks. Ja siis kuuleme, et asutus, millel on selline rahaline miinus, korraldas suveürituse, mille maksumus jäi ajakirjanduse andmetel suurusjärku 100 000–150 000 eurot ning mille kohta arvas minister Joller, et see riivab paljude õiglustunnet. Ajakirjanikud ajasid vastutavaid asutuse töötajaid taga, kuid vastuseid ei tulnud.
Ilmselt tekkisid väga paljudel inimlikud ja õigustatud küsimused: kes otsustas? Kuidas toimus ürituse tellimine? Mis põhjusel otsustati üritust saladuses hoida? Ja siis kõige olulisem: kui palju üritus kokku maksma läks?
Aga kas sul on üldse õigus seda küsida ja teada saada?
On küll. Ja see ei ole erand, vaid reegel.
Piilusime koos advokaatidega Kristjan Kers ja Katrin Paulus seadusesse. Nad on mõlemad näinud oma igapäevatöös olukordi, kus inimesed lausa loobuvad asutustelt teabe küsimisest, sest ei tea, et neil on õigus küsida. Või arvavad, et neil pole piisavalt tuge või õigust. Tegelikult on seadus üsna selge: kui avalikku raha kasutatakse, peab selle kohta olema olemas ka info.
Avalikuks teabeks loetakse kõik riigi valitsemisega seotud dokumendid – olgu selleks siis eelarve koostamine, tellimuse vormistamine või suveürituse korraldamine. Kui kasutatakse avalikku raha, peab olema ka jälg: dokument, arve, hinnapakkumine, otsus. Ja kui inimene küsib, tuleb sellele vastata. Mida lihtsam küsimus, seda kiirem peaks olema ka vastus.
Praktikas tähendab see, et asutus ei tohi jätta küsimust lihtsalt ripakile või anda ümmargusi vastuseid. Kristjan Kers rõhutab, et isegi kui vastus ei saabu kohe samal päeval, on seaduse järgi viie tööpäevane tähtaeg kindel reegel, mitte soovitus.
Mida tähendab, kui dokumente ei ole avalikus registris näha?
See ei pruugi tähendada, et midagi on valesti. Võib-olla jäi info lihtsalt üles panemata. Aga avaliku raha kasutamine peab olema jälgitav. Seadus ei ütle, et me tohime teada ainult seda, mida keegi otsustab avalikus registris jagada. Avalik teave peab olema kättesaadav. Eriti kui mängus on avalik raha, peab selle liikumine olema jälgitav, juhul kui sellele ei kehti seadusest tulenev piirang (nt isikuandmed või riigisaladuse nõuded), avab Katrin Paulus riigiasutustelt info küsimise telgitaguseid.
Kes üldse peab vastama?
Paljud arvavad, et teabenõudeid saab esitada ainult ministeeriumidele. Tegelikult on see ring palju laiem. Kohustatud on vastama kõik, kes täidavad avalikke ülesandeid. Siia alla kuuluvad riigiametid, kohalikud omavalitsused, asutused nagu Tervisekassa või Keskkonnaamet, aga ka ülikoolid, riigi huvides loodud sihtasutused ja MTÜ-d ja isegi eraettevõtted, kui nad täidavad riiklikke ülesandeid.
Aga näiteks korteriühistu, tavaline mittetulundusühing või väikeettevõte, kes ei täida avalikke ülesandeid, ei ole kohustatud teabenõudele vastama. Nende puhul ei kehti avaliku teabe seadus.
Mis siis saab, kui vastust ei tule?
Kui ametnikud vassivad, saavad appi tulla advokaadid. Paljud inimesed annavadki selles faasis alla. Kui vastust ei tule või vastus on ümmargune keerutamine, võib tõesti tekkida tunne, et keegi ei hooli ja mul pole siin midagi teha. Et küsimine oli alusetu. Et ametnikud teevad ju kõik õigesti – inimesed tihtipeale eeldavad seda. Kuid see ei ole nii.
Katrin Paulus ja Kristjan Kers on näinud, kuidas õigesti sõnastatud uus teabenõue, või lihtsalt advokaadi sekkumine, paneb rattad liikuma.
Kristjan Kers meenutab üht juhtumit, kus inimene oli korduvalt üritanud infot saada: saatnud kirju, helistanud, oodanud. Iga kord tuli midagi ebamäärast vastu: kord lubati hiljem vastata, kord suunati kellelegi teisele, lõpuks lihtsalt vaikiti. Alles siis, kui sekkus advokaat ja teabenõue sai selgelt vormistatud, ei saanud enam keerutada ja tuli vastata. Mitte seepärast, et infot või dokumente poleks olemas olnud, vaid et keegi ei tahtnud dokumente välja anda ja kasutas ära juriidilisi keerdkäike.
Kuidas küsida?
Oluline on, et küsimus oleks esitatud kirjalikult – olgu see e-kiri, taotlus läbi eesti.ee keskkonna või vorm asutuse kodulehel. Mida täpsem küsimine, seda täpsem vastus. Kui näiteks soovitakse infot mõne asutuse korraldatud suveürituse kohta, tasub kirjutada täpselt, mis ajavahemikku ja milliseid dokumente küsitakse, näiteks arved, tellimused, otsused.
Kui vastust ei tule või see ei rahulda, ei tasu asja pooleli jätta. Võimalus on esitada vaie, pöörduda andmekaitse inspektsiooni või isegi kohtusse. Kui sel hetkel tundub õigem võtta ühendust advokaadiga, kes oskab täpselt öelda, mida järgmiseks teha.
Lõpuks pole asi ainult dokumendis
Tegemist pole lihtsalt ühe peo või arvega, selgitab Kristjan Kers. Katrin Paulus lisab: “Tegemist on avaliku usaldusega ja seetõttu saab sellist infot alati küsida.” See raha, mida sellisteks üritusteks kulutatakse, tuleb kõigi maksumaksjate taskust.