Riik – millega tegeleme? Ehk “revolutsiooniline” otsus pensioniküsimuses
Septembri lõpus jõudis lõpule kohtuvaidlus, kus otsiti vastust küsimusele – kas väljateenitud aastate pensionistaaži hulka tuleb arvestada ka vanemapuhkusel viibitud aeg või mitte. Sellise teema lahendamine kolmeastmelises ja kaks aastat väldanud kohtumenetluses sunnib küsima – hea riik, millega tegeleme?
Asja paremaks mõistmiseks on esmalt mõistlik vaadelda juriidilist tausta. Väljateenitud aastate pension määratakse neile isikutele, kes teevad tööd, millega kaasneb enne vanaduspensioni ikka jõudmist kutsealase töövõime kaotus või vähenemine, mis takistab sellel kutsealal või ametikohal töötamise jätkamist. Näiteks kuuluvad siia alla politseiametnikud, päästetöötajad, tekstiilitööstuse töötajad, ühissõidukijuhid jne.
Viidatud kaasuses pöördus kohtusse päästeteenistuja. Printsiibis on asi lihtne – väljateenitud pensioni saamiseks peab päästes olema töötatud vähemalt 25 aastat. Tubli demineerija esitaski Sotsiaalkindlustusametile taotluse, kuna tema hinnangul oli antud staaž täidetud. Tema üllatuseks jäeti aga taotlus rahuldamata, sest 25 aastast oli päästja viibinud ca 5 aastat lapsehoolduspuhkusel. Põhjendus iseenesest väga lihtne – inimene ju ei teinud sel perioodil tööd, vaid oli lapsega kodus.
Õnneks ei jäänud asi sinna otsusesse pidama, sest päästja otsustas küsimuse ka kohtumasinast läbi lasta. Ja igati õigesti tegi, sest nii haldus- kui ringkonnakohus andsid ühemõtteliselt mõista, et vanemapuhkusel viibitud aeg tuleb arvestada staaži hulka. Sisulise poole pealt paneb eelkõige hämmastama järgnev – Sotsiaalkindlustusamet iseenesest nõustus, et mistahes muu puhkus (nt õppe- ja lapsepuhkus) või töölt eemalviibimise aeg (nt ajutise töövõimetuse tõttu) tuleb arvestada pensionistaaži hulka, vanemapuhkus aga mitte. Miks? Sest seaduses pole otsesõnu öeldud, et nii tuleb teha.
Kohtute otsustega tuleb täielikult nõustuda. Samuti tuleb kiita päästjat, kes oli sunnitud enda õiguste eest sellisel viisil seisma. Küll aga paneb hämmastama, kuidas selline põhimõtteline küsimus alles nüüd (aastal 2024) vastuse sai ja veelgi enam – miks sellele pidi vastama kohus. Vastav teema oleks pidanud õige ja selge lahenduse saama esimeses järgus, kui vastavat süsteemi välja töötati. Seega tuleb siin küsivalt otsa vaadata nii Sotsiaalkindlustusametile, kuid (nagu ameti kohtuseisukohtadest tuleneb) ka seadusandjale. Kirsiks tordil saab sisse tuua ka ajalise konteksti – väljateenitud aastate pensionide seadus võeti vastu ja jõustus 1992. aastal. Võib vaid oletada, mitu politseinikku, päästjat või bussijuhti selle aja jooksul pensionist on ilma jäänud, kuna nad otsustasid lapse saada.
Kui üritada teema põhimõttelisust inimestele lähemale tuua, siis hetkel tekib tunne, justkui oleksid automehaanikud 20 aastat jahutusvedelikku klaasipesupaaki valanud. Julgustan siinkohal kõiki inimesi, kelle pensionitaotlus on lähiajal vanemapuhkuse tõttu rahuldamata jäetud, oma taotlust uuesti esitama. Samuti võivad nõuete peale mõelda need, kes on pidanud sellise otsuse tõttu edasi töötama ja seeläbi näiteks enda tervist kahjustanud, või ka need, kes said vähem palka, kui pension oleks seda ette näinud.
Kärbete ja kohtute ebanormaalselt suure koormuse kontekstis on sellistele vaidlustele ressursi raiskamine igal juhul kummaline, et mitte öelda näotu. Olgu veelkord rõhutatud, et see ei olnud ei kohtu ega päästja süü. Vastupidi – võtkem eeskuju, sest lisaks enda õiguste kaitsele, aitas ta nii mõnegi teise väljateenitud pensionile.