Kui õiglusest saab privileeg, kaotab õiglus oma mõtte  

Hiljutises Õhtulehe intervjuus ütles vandeadvokaat Allar Jõks lause, mis pani EMERALDi tiimi kulmu kergitama: “See on igaühe õigus, aga kohtusüsteemis võiks tegelda siiski tähtsamate asjadega.”  

See mõte võib kõlada loogiliselt – kuni sa kujutad ette, mida see tegelikult tähendab inimesele, kelle maailm on kellegi teise vale pärast kokku varisenud. 

Aga võtame korra sammu tagasi. 
Kujuta ette. 

Sa ärkad ühel hommikul, jood kohvi, võtad telefoni kätte ja märkad, et su nimi on internetis. Mitte lihtsalt kuskil, vaid igal pool. 
Inimene, keda pidasid oma sõbraks, on postitanud loo. 
See on täis valesid ning lauseid, mis on kontekstist välja rebitud täpselt nii, et kõik tunduks usutav. 
Kommentaarium huugab ning tundub nagu terve Eesti oleks, just sinu kohta, tulnud arvamust avaldama. 
„Pole ju üllatav,“ kirjutab üks. 
„Mõni saab, mis väärib,“ lisab teine. 
Sinu pilt, su nimi, su elu – kõik on äkki avalik vara. 

Peas ringlevad küsimused: 

Miks nad kõik seda usuvad? Miks keegi seda infot ei kontrolli? Miks keegi minu arvamust ei küsi?  

Mida ma nüüd teen…  

Sa helistad advokaadile. Ta kuulab, noogutab, ütleb: 
„Jah, see on laim. See ei ole kohe kindlasti lubatud käitumine.“ 
Ja korraks tunned, et keegi usub sind. Et äkki on veel lootust… 

Aga siis kuuled: „Kohtusüsteemil on tähtsamaid asju. Sellised juhtumid ei ole prioriteet.“ 
Tõlkes tähendab see: sinu valu pole piisavalt suur, et seda kuulata. 

Kas see on õiglus? Kas see on õiglusriik, mida me tahame? 

Kohtute koormus on liiga suur 

Advokaadibüroo EMERALDi tegevjuht Riste ütleb, et “Küsimus pole ainult kohtute töökoormuses, vaid selles, kes otsustab, kelle mure on „päris“ ja kelle oma mitte. “ 

EMERALD lähtub põhimõttest, et iga inimese mure on tähtis.   

Igaühel peab olema õigus kaitsta oma mainet ja väärikust, olenemata sellest, kui suur või väike tundub tema mure teiste silmis.  

Ka Euroopa inimõiguste konventsioon ütleb selgelt, et igaühel peab olema võrdne õigus õiguskaitsele ja õigusabile, sõltumata tema rahalisest seisust või sotsiaalsest positsioonist. 
“Õigusabi ei tohi olla luksus, vaid osa inimõigusest: võimalus kaitsta end, kui elu läheb ebaõiglaseks,” rõhutab Riste. 

Õigussüsteem ei tohi muutuda kinniseks ringiks, kus kuulatakse vaid neid, kellel on mõju, raha või tuntud nimi. 
Kui inimese mure loetakse ebaoluliseks, kaotab õiglus oma mõtte, sest siis ei seisa seadus enam inimeste kaitseks, vaid muutub seinaks nende ja süsteemi vahel. 

EMERALD usub, et iga inimene väärib ära kuulamist ja abi. 
Kui tundub, et keegi teine ei aita ning löövad oma uksed sinu nina ees kinni, siis tea, meie aitame. Meie usume, et igal probleemil on lahendus. 

Ja me ei räägi seda niisama.  

Meil on olnud mitmeid kliente, kes on tulnud meie juurde alles pärast seda, kui nad on juba mitmest büroost abi otsinud. 
Kaks, vahel kolm korda on nad kuulnud sama vastust: “Me ei võta seda asja ette.” 

Ja ometi, kui me nende mure ära kuulame ja asja põhjalikult läbi vaatame, selgub, et neil on täiesti kindel õiguslik alus olemas. Aga keegi otsustas nende eest, et nende mure pole piisavalt oluline. 

Meie ei vali juhtumeid selle järgi, kui suured need on või kui palju tähelepanu need nõuavad. 
Meie jaoks on iga lugu päris, iga mure oluline ja iga inimene väärt seda, et teda kuulatakse. 

EMERALD ei hinda ega otsusta, kas kellegi mure on piisavalt suur. 
Me kuulame ja otsime lahenduse, sest õiglus ei sõltu sellest, kellel on rohkem häält. Meie jaoks on iga hääl kuulamist väärt.