Kas reservväelane peab ise maksma riigikaitse eest?
Eesti riigikaitse toetub tugevalt reservväelastele – inimestele, kes on läbinud ajateenistuse ning kutsutakse vajadusel tagasi väljaõppele ja sõjalistele harjutustele. Selline süsteem on vajalik ja tõhus, kuid üha enam kerkib esile küsimus: kas riik kohtleb oma reservväelasi õiglaselt?
Just sellele murele juhtis tähelepanu üks EMERALDLEGALI klient, kes soovis meie abi õiguskantsleri poole pöördumisel. Tema kogemus osalemisest 2023. aasta sügisel toimunud Kaitseväe õppusel paljastas olulise probleemi: reservväelasele makstav hüvitis ei kata kaugeltki tegelikke kulusid ega saamata jäänud töötasu.
Kulu reservväelasele, mitte riigile
Klient elab ja töötab Soomes. Ta tuli õppusele Eesti Vabariigi kutsel, kuid sai selle eest 37 eurot päevas maksuvaba toetust ning kuni 40 eurot sõidukulude kompensatsiooni. Samas jäi tal saamata Soome tööandja juures mitme päeva palk ning isiklikult tuli tasuda sadade eurode eest transpordi- ja elamiskulusid.
Kuigi need hüvitised on seaduses sätestatud, nõustus õiguskantsler meie pöördumises välja toodud olulise puudujäägiga: määrad on püsinud muutumatuna üle kümne aasta. Selle aja jooksul on palgad ja elukallidus oluliselt tõusnud, kuid reservväelasele makstav toetus on jäänud samaks. Keskmine brutopalk on selle ajaga tõusnud ligi 50 protsenti. Kui 2013. aastal moodustas 37-eurone päevatoetus umbes 86% keskmisest päevasest palgast, siis nüüdseks on see langenud 50% juurde.
Vana seadus uues ajas
Kehtiv kaitseväeteenistuse seadus võimaldab maksta lisatasu ja kompensatsioone, kuid nende määrad ei arvesta tänapäevast tööturgu ega piiriülese töö eripärasid. Reservväelasele, kelle elukoht on registri järgi Eestis, kuid kes töötab Soomes, ei kompenseerita tema tegelikke sõidukulusid, vaid üksnes Eesti-siseseid. Nii tekib olukord, kus kodanik täidab riigikaitselisi kohustusi, kuid maksab selle eest sisuliselt peale.
See tekitab laiemalt küsimuse, milline on riigi vastutus oma kaitseväelaste ees. Kas riik võib endale lubada eeldust, et rahuajal toimub riigikaitse osaliselt vabatahtlike või isikliku rahakoti toel? Kui soovime hoida üleval motiveeritud, professionaalset ja valmisolekus reservi, ei saa eeldada, et kodanikud peavad õppustel osalemise eest ise kulusid katma.
Lahendus: õiglasem hüvitiste süsteem
EMERALDLEGAL tegi õiguskantslerile ettepaneku võtta reserrväelaste kulude hüvitamise eeskujuks vanemahüvitise süsteemi. Õiglane hüvitis võiks arvestada reservväelase keskmise töötasuga ning olla proportsionaalne tema tegeliku sissetuleku ja elukohast tulenevate kuludega. Kuna riigi rahakott pole mõistagi piiramatu, on mõistlik kasutusele võtta hüvitise ülempiir, et tagada süsteemi jätkusuutlikkus ja õiglus.
Reservteenistus ei tohi olla finantsiline karistus inimesele, kes töötab välismaal või kelle sissetulek on keskmisest veidi kõrgem. Iga kodanik, kes panustab Eesti julgeolekusse, väärib õiglast kohtlemist – see tähendab nii majanduslikku, moraalset kui ka juriidilist tuge.
Kokkuvõte: õiglane riigikaitse algab kodanikust
Eesti riigi jaoks on reservväelaste panus hindamatu, kuid see panus peab kajastuma ka selles, kuidas reservväelasi väärtustatakse. Hüvitiste süsteem vajab ajakohastamist – seadusandja peab astuma samme, et riigikaitse ei jääks ainult patriotismi ega eraeelarve õlgadele.
Klient koostöös EMERALDLEGALiga suutis panna liikuma protsessi, mis on tänaseks kandnud reservväelaste jaoks märkimisväärset vilja: kliendi palvel tehtud pöördumise alusel tegi õiguskantsler ettepanek kaitseministeeriumile. Kaitseminister Hanno Pevkur nõustus õiguskantsleri ettepanekuga igakülgselt ja võttis seisukoha, et “on viimane aeg see ebaõiglus lõpetada”. Toetused reservväelastele on nüüd sõltuvalt sõjaaja ametikoha põhiliigist tõusnud sõdurile 55 euro, allohvitserile 60 ja ohvitserile 75 euroni päevas.
See juhtum on hea näide sellest, kuidas üksik kodanik saab koos asjatundliku õigusabiga pöörata tähelepanu süsteemsele probleemile. Lahendused ei sünni üleöö, kuid muutused saavad alguse sealt, kus keegi otsustab vaikimise asemel küsida: „Kas see on õiglane?“